Seišellid

 

Aga küsi ometi loomadelt, et need õpetavad sind, ja taeva lindudelt, et need räägivad sulle. Vaatle maad, et see juhataks sind, ja mere kalad, need jutustavad sulle! Kes neist ei tea, et Isanda käsi on nad loonud, tema käes on kõigi elavate hing ja iga lihase inimese vaim. Iiob12:7-10

Lennupiletid ostsime märtsis ja siis nagu lapseootel naine kannab 9 kuud enne sünnitamist loodet oma üsas, nii kandsime arenevaid reisimõtteid oma sees. Oli pikk aeg teha eeltööd, sügiseks oli silme ees üsna selge pilt: mis, kus, millal jne. Väga meeldib reisi kujunemise protsessis sees olla, büroo kaudu ostes jääks sellest ilma. Hea reis on enda loome, mitte ostetud toode. Viperdusteta ooteaeg muidugi ei möödunud, – ühel hetkel hakkas Turkish Airland lennuaegasi muutma. Istanbulist jätkulend lükati ööpäev edasi, -nüüd oli 3 tunnise ümberistumise asemel 27 tundi. See tähendas 1 päev vähem olla Seišellidel ning juba kavandatud plaanide segamini paiskamist. Suvel otsustasime probleemile mitte mõelda, lennupiletite müüjaga võtsime ühendust augustis. Nad pakkusid välja kogu raha tagastamise või 9 novembril mineku asemel minna 7-dal. Valisime viimase, seega saime reisile kaks päeva lisaks.
Lennupiletid ära ostetud, hakkasime mõlemad iga kuu 200 eurot reisifondi panema. Nii oli reisi saabudes majutuste, praamipiletite, autorendi ja viisa rahad ilusti koos. Seišellid on kallid. Nad teavad, et on selles maailmas tükike paradiisi ja küsivad turisti käest selle eest ka hinda. Turismist nad elatuvad, suuri vabrikuid ja tehaseid seal ei ole.

Seišelli rahaühik on ruubia. Paberahad on imeilusad. Kurss 1 euro = 15 ruubiat ehk siis peaaegu sama, kui oli meie krooni kurss euro tulles.

Alates lennupiletite ostmisest, tajusin Jumala imelist juhtimist, olin seda ju ka palunud. Sõidad rattaga, -kilpkonn tuleb jalutab samal ajal üle tee, lähed imelisse randa ujuma, ookeani kalad tulevad su ümber tiirutama. Sattuda endise Seišellide diplomaadi imelisse kodu aeda, sealgi näen taeva isa juhatust. Saad tuttavaks Deroniga, kes elab oma elu samasuguse kirega, nagu Raplast pärit Margus Maltsar. Mina näen sellel Jumala sättimist. Hästi tehtud, hea töö! Aitäh paps!

Käisime viiel saarel, täpsemalt ööbisime Mahe, Praslini ja La Diguel, päeva veetsime Curieusel ja snorgeldamas käisime St.Pierre saare juures, kus panin jalad aind korraks maha.
MAHE
on 115-st Seišelli saartest suurim. Me olime seal 6 päeva, reisi alguses 2 ja 4 viimast päeva. Mugavaim liikumisvahend on rendiauto. Mu elu esimene vasakpoolse liikluse kogemus. Esimene päev läks harjumiseks, teisel päeval oli sõit juba julgem. Liikluskiirus on saarel vaikne, seega vasakpoolset liiklust ei tasu liigselt karta, iga juht saab sellega hakkama.

Et lihtsam oleks, siis rentisime automaatkastiga auto. Pidevalt läksid suunatule asemel käima kojamehed, sest suunatule kang asub paremal mitte vasakul. Väga imelik oli läbida päripäeva ringliiklusi. Vasaku poole kabariidi tunnetusega läks ka nats aega. Võib-olla olin teeääre suhtes liig ettevaatlik, sest need on mägedes terava lõike ja ligi poole meetri sügavused. Kui sina ratta sisse lased, siis ta ka on seal.

COPOLIA matkarada

Käisime omal käel, ilma giidita. Rada on hästi märgistatud ja eksimismomente ei olnud. Peamiselt kulgeb “džunglirada” üle märgade kivide ja puujuurte. Tõus on üsna järsk, kohati astmetega. Vihma tõttu oli väga libe. Kuumus ja niiskus olid äärmuslikud, õnneks oli vajalik joogivesi ja suupiste meil seljakotis olemas. Ülevalt mäe otsast avanes vaade Victoriale. Pärast sama teed alla tagasi. Meeldis.

Tihti oleme matkajalanõude soovitusega matkaradu läbi käinud blätudes, siis seal oleks nendega keeruline olnud. Mul olid jalas Matkaspordist ostetud rihmikud ja Merkel Sketchersid.

Rannad
Rannas olete pea privaatselt, kunagi ei näinud ülerahvastatud randa. Kõige enam Mahe randadest meeldis Anse Soleil, seal oli snorgeldades näha värvilisi ookeanikalu. Käisime veel Anse Takamata, Anse Intendance ja veel mõnes väiksemas, kui autoga ringisõites juhuslikus kohas peatusime. Värvilisi koralle Seišellidel praktsiliselt ei ole, 90% neist hävines 1998. aastal  El Niño ilmastikunähtuse ajal, kui ookeanivesi kuumenes 36 kraadini. (Tavatemperatuur 28-31). Korallid on merepõhjas nagu oleks tsementeeritud.

PRASLINi saar
Vallée de Mai park
Praamiga Praslini saabudes ja asjad majutusse viidud, võtsime kohe suuna Vallée de Mai loodusparki. See oli see, mille peale ma Janne pilti nähes ütlesin, et ma oleks parem 5 minutit sellises kohas kui nädal suurlinnas. Lopsakas rohelus on see, mille järele süda ihkab.

Valèe De Mai pargis kasvav emaspalmipuu annab maailmas ainulaadse kahetuumalise kookospähkli, mis võib kaaluda kuni 25 kg, olles seega maailma suurimad ja raskemad seemned. Kasvab ainult Seišellidel. Oma südamekuju tõttu meenutab see pähkel naise vaagnapiirkonda. Samuti on puu isasliigid silmatorkavad. Legendi järgi tormistel öödel puud armastavad teineteist kirglikult, ning toimub isas ja emastaimede paaritumine.

Valèe De Mai pargi külastus oli kindlasti üks reisi kõrghetki. Võimalus oleks olnud alternatiivina valida Fond Ferdinandi park, kus looduslikult kasvab vanill. Vanill on ronitaim, me nägime seda La Diguel, -seda küll kasvanduses mitte vabas looduses.

Selline vili kukkus pargis ringi käies minust umbes meetri kaugusele. Seal oli silt soovitusega sellist vilja märgates seda nuusutada. Lõhnas hästi.

Anse Georgette, kuhu teekond läheb läbi golfi väljaku ja sinna peab eelmine päev ette registreerima, sest sealt lastakse läbi päevas ainult teatud arv inimesi. Mis teha, kõik ei pääse ka paradiisi, nagu kõik ei saa piletit ka Coldplay kontserdile.

Paljude arvates on Seišellidel kõige ilusamad rannad Praslini saarel. Ei vaidle, kõik oli täiuslik, aga reis üllatas meid hiljem veelgi…

Praslini saarel sobib transpordiks buss, millega sõitmine on kohaliku elu tunnetamisel vahetu elamus. Bussid on kaugel sellest, mida me euroopas bussi all mõistame. Viisat taodeldes ostsime ka kohe 10 eurosed 4 päeva bussikaardid, sõida selle aja jooksul palju tahad.

Enne reisi tehtud eeltöö käigus selgus, et busside peale reisikohvritega ei lasta. Selleks ostsin Surfhousist 90l seljakoti, mis kandes nägi välja nagu oleks külmkapi selga võtnud. Kartsin,et praagivad ka sellega välja, õnneks mitte. (Pilt on tehtud La Digue saarel, kui Mahele tagassi läksime) Päeva lõpuks uude majutusse jõudes olin kutu piilu.

CURIEUSE ja ST PIERRE`I saar
Me võtsime sinna ühepäevase tuuri. Saart olla kunagi kasutatud pidalitõbiste kolooniana, aga praegu elavat seal alaliselt 7 inimest koos ligi 300 kilpkonnaga. Beebikilpkonnade kaitseks on küll ehitatud sinna kasvufarmid, muidu elavad nad seal vabalt ja tarastamata.

Asjaolude tahtel saime saarele minnes privaatse paadireisi, mis oli ülimalt äge minek, sest see kutt tegi uljast sõitu. Päästeveste muidugi paadis ei olnud, aga eks soolane vesi kannab juba ise ka hästi.

 

 

See sõber võib olla minust kolm korda vanem. Isaste keskmine kaal olevat 250kg

Curieuse saare rand on samuti valge liiva ja ülimalt selge veega, mis päiksepaistel on kristallne.

Ile St. Pierre on otsekui postkaardi pildilt asustamata saar, kus on idealsed tingimused snorgeldades ookeanikalu vaadelda.

LA DIGUE
Saartest kõige enam jäi südamesse La Digue. Unustamatu õhkkond, vaba ja sundimatu, lihtne ja ehe, ilma pingutuse ning teeskusteta. Autosi on saarel vähe, põhiliselt teenindava personali omad. Liiklus toimub ratastega, saar on nii väike, et nendega saab seal ilusti hakkama.

Vinta vänta, banaanipuude vahelt läbi

 

 

Anse Cocos

Anse Petite

Anse Patates

Anse Patates

Randadest jättis meile kõige sügavama elamuse Anse Source d’Argent. See hetk kui värvilised, samas justkui läbipaistvad suured kalad tulid me ümber tiirlema…, mida värki! Olin just mobla kaasa võtnud, et seda rannikut pildistada. Ka Praslini saarel, Anse Georgette rannas ujus meie juures hõbedaste kalade parv, aga siin oli hoopis teine emotsioon.

Anse Source D’argent, seda randa peetakse maailma enim pildistatumaks rannaks. Seišellidele omased kaljumoodustised on siin tõesti väga kaunid.

Kogu see ranna ala koos pargiga, kus õhtul lendavad ringi suured nahkhiired ning pidevalt on kõrvus seal elavate lindude ja loomade laul ja häälitsused, – loob õhkonna nagu oleks sattunud Jurassic Park filmi.

L’Union, La Digue

Ajee La Digue, siin jõudis kella järgi mu tänavuaastane kilometraas 1000 kilomeetrini. Kaif.

Tagasi MAHEL
Neli reisi viimast päeva veetsime jälle peasaarel. Reisi alguses plaanisime ka läbi teha sealse Anse Major nimelise matkaraja, uskumatu, aga lihtsalt ei viitsinud. Võtsime järelejäänud päevi täitsa vabalt, sõitsime spontaalselt autoga saarele ringi peale. Vahel peatusime ujumiseks mõnes rannas. Nautsisime ka oma mõnusat majutust. Iga päev pakkus ikkagi ka üllatusi. 
Saime tuttavaks Deroniga, ta viis meid Rock Pooli juurde. See on ookeani ääres kalju sees olev bassein, mis täitub tõusu ajal ookeani veega. Kaljunuki pealt saab sinna sisse hüpata.
Sattusime kunagise Seišellide diplomaadi kodu aeda. Tegi meile oma aias ringkäigu, rääkis iga lille ja taime kohta. Ta toa seinal rippusid pildid, kus ta oli Bill Clintoni, mõlema Bushi, Jeltsini ja Arafatiga. Küsimuse peale milline elu talle rohkem meeldib, vastas koheselt, et praegune, kuna maailm on hulluks läinud.
Tutvusime pealinn Victoriaga. Turud on alati reisil “kindlasti” kohad mida hea meelega külastame. Need lõhnad seal, eriti kala ja puuviljade juures. See sigin ja sagin, kõik see on nii vahetu.

Ostsime turult kaasa puuvilju ja kohapeal joomiseks kookose. Kookosmahl joodud, tahtsime kookose tagasi anda. Tädi raius noaga selle äärest kaks viilu lusikaks ja siis lõi kookose pooleks. Üllatuseks oli kõva kookose asemel sültjas kookosemass. Polnud varem saanud niisugust.

Autot parkides pead vaatama, kuhu pargid. Majutaja Lisa ütles, et nad omavahel räägivad: ” kui rumal võib üks inimene olla, et pargib auto palmi alla, kus on kookospähklid.” Näitasime talle jääpurikate pilti ja ütlesime, et meil peab vaatama, et selliste purikate alla ei pargiks.

Majutaja Lisa kutsus reede õhtul oma külalised õhtusöögile. Enamus olid sakslased, hollandlane ja üks paar Bulgaariast. Toosti tõstes ütles igaüks seda omas keeles. Meie öeldus “Terviseks” tekitas seltskonnas naeru ja elevust.

 

Meile oli see reis pulmareisiks. Aitäh Seišellid, jätsid meisse unustamatud elamused. Uued seiklused, millega oma suhtes armastuseleeki lõõmamas hoida, need ootavad ees.