Portugal

3a tagasi saatis Juki msn-is reisipakkumise Portugali. Tol korral jäi asi raha puuduse taha pidama, aga me nägime netis pilte Algarve rannikul olevatest liivakaljudest ja sellega oli meisse Portugali vastu reisipisik süstitud. Samuti oli vahepeal Portugali kolinud meie tuttav Kaili, kes msn-is sellest maast kirjutas. Tänavu kevad tuli Horzon Travelil soodsaid pakkumisi. Merke oli Egega selleks ajaks juba bronninud reisi Tuneesiasse. Lappasin päästekas tööl olles oma mobla telefoni raamatu läbi ja helistasin paljudele, ettepanekuga: PÕRUTAME PORTUGALI! Ühe või teise põhjuse tõttu ütlesid kõik ära. Läksid kuud ja meil hakkas juulis puhkus, koos kange tahtmisega kusagile kimada. Südames oli kas Itaalia Dolomiidid või Portugal, mõlevad on huvipakkuvad sihtkohad. Seekord jäi sihtkohaks Portugal ja see oli HEA! Paneme reisi siia kirja, siis on kunagi hea lugedes nostalgitseda.
PORTUGAL 19 -26 juuli 2007
Raha asjad ka siis siia: Kahepeale maksis lend + majutus: 15000 eeki, muud kulud kahe peale: 9-10 000(täpselt pole kokku arvestanud)
8.15 tõusime Estonian airga Tallinna lennujaamast. Eesti ilm oli päiksepaisteline. Sinises taevas olid suured valged pilvetorakad, millede vahelt lennuk üles tõusis. Portugali kohale jõudes oli näha, et seal eriti rohelust ei ole. Paistis olevat selline kuiv, kulu-liiva värvi mägine maastik. Maandumine oli võimas. Lennuk sõitis ookeani kohale ja kallutas järsult meie poole alla ja langetas lennukõrgust nii, et käis kerest läbi. Maandumisel said lendurid selle eest suure aplausi.

Maandumine Portugalis Faro lennuväljale

Faro lennujaamast sõitsime bussiga oma kuurorti Portimao, Praia da Rocha-le. Bussisõidu aja lobises Horizon traveli reisijuht Portugalist ja kohalikest oludest. Meie pesa oli Hotell Solmonte 10 korrusel, kööginurgaga kahetoaline korter, millel koguni kaks rõdu. Esimene asjana hakkasin rõdu ukse eest ribisi eemaldama. Käis ragin ka see kaardin oli tükkideks. Püüdsin seda parandada, aga ei saanud. Kartsin, et tagant järgi tuleb selle eest trahv, aga siiani pole keegi tülitanud. Kell 16.00 saime hotell Jupiteris grupiga kokku. Istusime ühes lauas Wismari haigla arstiga: Jaanus Mumma ja tema naisega. Nemad olid 5 päevaks auto rentinud, meie seda vajalikuks ei pidanud. Bronnisime kolmapäevaks väljasõidu Hispaania linn Sevillasse ja seejärel jalutasime Portimaosse (3km), et teha kindlaks kus hommikul Lissaboni buss väljub. Veidi ringi seigeldes leidsime bussijaama, ostsime piletid ära ja lasime, end tänava äärsesse söögikohta meelitada. Tellisime ühe kohalikest firmaroogadest: Piri Piri. Pärast ootamist toodi lauale suur kannutäis Sangriat ja küpsetatud kanakoivad, friikardula ja piri piri kaste. Roog ei olnud midagi erilist aga Sangria oli hea ja lõpuks tegi tuju päris lustlikuks.

Portimao Pontu

Kusagil Portimao ja Praia da Rocha vahel

Reede
Hommikul tõusime vara. Marssisime täie auruga 3km Portimaosse, Lissaboni bussi peale. Pärast tuli välja, et buss väljus ka meie hotelli lähedalt. Ligi 3 tundi sõitu ja jõudsime Portugali pealinna. Bussijaamas Kailit oodates nägime Inglismaa prints Henry moodi tüüpi. Uskusime, et ma see oligi. Kailiga kokku saades viisime asjad hostelisse ära ja traalisime kogu päeva Lissaboni linnapeal. Kaili oli väsimatu kiid. Lissabonis on liikumiseks ideaalne kasutada metrood. Päevapilet maksis vist ainult 3 eurot. Metroopeatused ise on omaette vaatamisväärsused. Keraamilist plaati on kunstiliselt kaunistatud igasugu teemadel.

Metrooseinad on omaette kultuurinähtused

Vasco da Gama teemaline metroosein

Esmalt käisime Benfica jalgpalli staadionil. Staadion mahutab 65 000 istekohta. 2004 peeti seal EM mänge, kaasaarvatud dramaatiline finaal, kus Portugal kaotas Kreekale.

Benfica staadion

Belfica staadionil

Järgmisena sõitsime Expo linnaossa, mis ehitatud 1998.a maailmanäituseks. Sealne linnaosa on täis modernseid ehitisi. Soni mütsi kujuline poliithoone, kaks purjeka kujuga kõrghoonet, pikki kallast kulgev kondliliin. 17,2km pikkune sild, mis olla euroopas pikkuselt teine.

Sonimütsi meenutav hoone

17,2 km pikk sild

Seejärel tutvusime vanalinnaga ja sõitsime trammiga Belémmi linnaossa. Kaili viis meid ühte kohvikusse, kust ostsime maitsvaid Belémmi koogikorve. Raputasime neile ohtralt kaneeli peale ja nosisime neid maadeavastajate monumendi lähedal oleval pargipingil. Siis jalutasime Torre de Belém nimelise kindluse juurde, kus saime kokku Paulo ja Celiaga (Lissabonis elav eestlanna).

Paulo, Celia, Kaili ja meie

Paulo autoga sõitsime Lissaboni peal ringi. Võtsime suuna Kristuse kuju juurde. Sinna jõudes oli juba pimenenud. See toimus nii kiiresti, nagu oleks keegi tule ära kustutanud. Skulptuurile pääs oli juba suletud. Paulo üritas vahimeest küll seebitada, et ta meid sisse laseks. Öeldes, et me oleme väga religioossed külalised Brasiiliast ja tunneme sügavat huvi skulptuuri vastu, aga vahimees jättis väravad suletud. Siiski saime nautida vaadet tuledesäras Lissabonile.

Lissaboni vana sild

Pärast läksime hostelisse, tundsime väga väsinuna ning tahtsime puhata. Aga kui pesemas käidud, siis oli justkui uus jõud sees ja mõtlesime, et miks aega raisata ning tuiskasime linnapeale ringi hängima. Sellist ööelu nagu Lissabonis, pole varem kusagil näind. Terve kvartalijagu tänavaid olid inimestest ummistund. Ostavad oma joogi väiksest müügitoast ja siis lihtsalt seisavad seal tänavatel ja suhtlevad. Tunglesime inimassidest läbi ja see sumin mis nende rääkimisest tekkis, oli nagu oleks sattunud mesitaru juurde.

Lissaboni ööelu

Laupäeval
sõitsime (~30 km) rongiga Lissabonist Sintrasse. Ilmselt üks Portugali kaunemaid paiku. Kunagiste kuningate suvekodude paik, kus oli palju kauneid parke, losse ja veel palju ilu, mida sõnadesse panna ei oska.

Sintra palee

Sintras tundsin end printsina 😀

Tagasi sõites jõudsime täpselt ajastatult, viimase võimaliku rongi peale, et jõuda Lissaboni ja saada bussijaama pakihoiust kätte kott. 7 minuti pärast oleks pakihoid suletud. Lissaboni bussijaamas kallistasime ja jätsime hüvasti Kailiga, kes oli need kaks päeva meiega viitsinud ringi traalida ja olla meile kiidiks. Obrigado Kaili! 3h bussisõitu ja olime tagasi Portugali lõunarannikul Algarves.

Pühapäev
Praia da Rocha rannapäev. Olin enne reisi “Google Earthist” vaadanud seda rannajoont ja teadsin, et kõige suuremad kaljud jäävad meist paremale poole. Jalutasime mööda rannariba nende poole ja lihtsalt ahetasime vaadetest. Võimsad liivakaljud, majesteetliku Atlandi ookeani taustal. Tuul ja vesi loovad neile aja jooksul uusi vorme. Merke parkis end randa päevitama, ma ründasin mitu kilomeetrit edasi, kuni lõpuks suure ringiga jõudsin nende kaljude peale mis enne kaugelt paistsid. Tegin pilte ja mõtlesin, et jumal on kunstnik. Võtsin suuna tagasi randa, et Merke kaljudele kutsuda. Mis seal tavalises Pärnu ranna laadis plääsil ikka vedeleda. Järsku märkasin ühelt kaljult astmed, kus üles alla sai turnida. Näe, ei oleks pidanud enne mitmeid kilomeetreid ringiga minemagi. Leidsin rahvamassi seast Merke ja läksime koos üles kaljudele ja mööda üsna ekstreemset radapidi jõudsime kaljudevahelisele laguunile. Käterätid maha ja jooksime vette. Elu esimene ookeanikogemus, Atlandi ookean! Vesi oli külm, umbes +19¤, aga ilm oli väga kuum +35¤.
Esmaspäev
Sevilla. Kell 6 hommikul bussipeale. Portugali – Hispaania piiril avastasin, et olin nii ID kaardi kui passi hotelli jätnud. Õnneks piirivalvurid meie bussi vastu huvi ei tundnud. Sevillasse jõudes võtsime takso ja kimasime Sevilla jalgpalliastaadionile. Taksojuht ilmselt tegi arvega veidi tünga, kudagi kahtlane arve tuli. Käisime ringi ümber staadioni, klõpsisin pilte ja staadionile sisse ei saanudki. Moss moss.

Sevilla staadion

Pärast trampisime Sevilla linna peal ringi. Sevillast jäid meelde väga kõrged palmid. Sevillas pidi olema kõige rohkem päiksepaistelisi päevi Hispaanias. Seal sõime elu parimat jäätist. Küll see maitses hästi.

Bussisõit Portugali tagasi kulges kiiresti. Tagasisõit tundub mulle alati lühem minekust. Õhtul võtsime pudel Sangrijat ja oli väike romantika ookeani kaldal. Jalutasime niisama Praia da Rochas ja nautisime ööelu. Hotelli jõudsime öösel 2 ajal.

Teisipäev
Hommikul bronnisime kolmapäevaks sõidu Lagosesse ja maailma lõppu. Hakkasime randa minema ja äkki tuli mõte, et läheks hoopis omal käel Lagose randa. ~30km bussisõitu ja olimegi kohal. Tänu Google Earth-ile teadsin kus poole minna ja pärast lühikest seiklemist olimegi rannas. Läksime mitmest kaljukoopast läbi ja lõpuks leidsime ägeda koha, kus kahte kaljut ühendas kaarsild ja kaljude seest sai läbi ujuda. Ujusingi ühe kalju alt läbi ja ~40m kaugemal oleva üksiku kalju. Hakkasin sellele ronima, kuid äkki nägin, et kalju oli täis väikseid musta värvi väikseid krabisi. Ei hakanud neid segama ja ujusin tagasi. Paar tundi randa ja siis käisime kaljude pealt palju maad edasi. Vaated olid megad. Tegime pilte ja turnisime Lagose kesklinna tagasi.
Lagos

Lagose lähedal

Lagoses on mitme kilomeetri pikkune promenaad. Üks vanuritest paar müüs värskelt apelsiinimahla, mis pressiti me silme ees. Bussini oli veel aega ja me suutsime seal promenaadil kõndides, mingi jama pärast tülli minna. Asi nägi välja umbes nii, et üks kõndis ühel, teine teisel pool teed. Enne bussiminemist mahtusime taas kõrvuti kõndima.

Kassi nägu

Koera nägu

Kolmapäev
Hommikul läksime Praia da Rocha randa. Sel päeval laksus päris suur laine. Lõuna ajal tuli hotelli ette väikebuss ja viis meid Lagose lähedale. Sealt astusime suuremasse bussi, kus olid Prantslased ja kiid kes nägi välja nagu krokodill, sest tal olid breketid suus. Väga karsimaatiline nägi välja igaljuhul.

Hambaid paljastav

Lagos oli meil juba eelmine päev läbi käidud. Kiidiga käimine oli teistmoodi hea, sest siis sai teada ka, mis hoone ja mis värk jne. Näiteks nägime euroopa viimast orjaturu hoonet. Üsna rusuvad emotsioonid valdasid seal olles. Mõte läks kunagiste orjadele. Neilgi oli ju olemas õigus pereeluks, reisimiseks ja vabaduseks. Aga Lagose väikelinn muidu mulle väga meeldis. Portugalipärased väikestest kividest mosaiiki kokku pandud kõnniteed, rand, puhtus ja puhkus. Kiid viis meid rannikule, kus olid kõige loomingulisema väljanägemisega liivakaljud üldse. Kaljude sees kanalid, kust paadid läbi sõitsid.

Lagos

See koht oli nii ilus, pildistasime, pildsitasime ja jäime bussi täiega hiljaks. Kõik teised juba ammu ootasid bussis. Edasi sõitsime Sagresesse. Sealt nats eemal asus euroopa kõige edelapoolsem tipp. Seda kutsuti maailma lõpuks, kunagi inimesed olid seda tõsimeeli uskunud. Cabo de Sao Vicentete tipp oma ookeani langeva 70meetri kõrguse kaljuseinaga tundus tõesti müstiline.

Maailma lõpus ei ole mitte kohvik, nagu Vennaskond laulab, vaid majakas. Kohvik on enne maailma lõppu. Lahkudes läksime sealt läbi. Kohvikus on igasugu loomade topiseid. Nagu näiteks lõvi, hüaan, elevandi kihv, poolik kaelkirjak, krokodill jne.

Õhtul käisime ringi Praia da Rocha tänavatel, kus oli igasugu lõbustusi ja müügikohti.
Neljapäev
Tahtsime reisist võtta, mis võtta annab ja see õnnestuski. Oli vaatamisväärsusi, kultuuri, randa, romantikat, elamusi mida pere puhuksereisilt tahta võikski. Hommikul enne ärasõitu, saime rannas eestlastega kokku. jagasime muljeid ja nemadki pidasid oma reisi õnnestunuks. 12.20 oli hotelli ees buss, mis viis meid lennujaama. Tagasilennul pakkus Estonian Air üllatavalt head sööki. Riis kanakastmes, lihalõigud, ananassi jne. Kokkuvõtteks võib öelda, et Portugal on küll selline koht, kuhu tahaks tagasi minna.
Üks asi jäi siiski veidi kriipima ka: järgmisel päeval, pärast meie äralendu toimus Algarve staadionil Nelly Furtado kontsert.
Advertisements
Rubriigid: Reisid. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s