Austria Mayrhofen

Suvel pesi Andero päästekas oma uut Vito bussi. Ütlesin talle, et sellega oleks hea Alpidesse minna. Aeg läks ja mõte hakkas ilmet võtma. Mingil hetkel sai meid asjahuvilisi kokku 6: Tõnis, Valeri, Lauri, Imre, Andero ja mina. Mitu kuud tegime internetis kodutööd, uurisime Alpide kohta kõike. Sihtkohaks valisime Mayrhofeni. Otsisime netist majutuse kohta, lõpuks tundus Andero poolt leitu kõige parem variant. Bronnisimegi selle 10-17 Märtsiks2007. Tõnis sebis suusaboksi. Heigo bussiga tõime selle Abja Paluojast ära. Kõik kulges ilma suurema sakkimiseta.

9 Märts täpselt kell 9 hommikul oli Andero bussiga mu akna all. Kogusime kamba kokku ja hakkasime Austria poole kimama. Pärnust ostsime poest söögikraamiks mitmevilja pudrusi, makarone, spagette, hakkliha ja mitu õlut. Hakkliha viskasime sõidu ajaks suusaboksi, et soojaga vaglad sisse ei tuleks. Tinistasime bussis vaikselt õlut, Andero ja Bläda sõitsid.  Kusagil teeäärses bensukas ajas Imre kogemata poe õlled ümber. Kui Imre läks autost raha tooma, et purud pudelid kinni maksta, siis jooksis talle turvamees järgi ja nabis jopest kinni. Vana mõtles, et Imre plaanib jooksu panna. Läbisime Läti, Leedu, Poola, Saksamaa ja lõpuks Austriasse. Poolast läbisõit oli nagu kõige hullem. Öösel oli meil üks riskantne möödasõit rekkast. Õnneks läks kõik hästi. Saksamaale jõudsime hommikul. Esimene suurem linn mis teeäärde jäi, oli Dresten. Mööda Saksa Autobhaane oli päris lust kulgeda. Vähemalt seni, kuni ees oli juhtunud mingi avarii. Hoobilt muutus kiirtee, tiguaeglaseks. Peale hulga kilomeetreid teokäigul kulgemist saime jälle hoo üles ja üsna pea olimegi Münchenisse sisse sõitmas. Vau, äkitselt paistis läbi bussi esiakna Müncheni Bayerni staadioni. See oli nagu hiiglasuur küliliolev autokumm. Parkisime auto ja läksime statat uudistama. Tegime pilte ja käisime fännpoes. Ostsime Bayerni logoga karbid snuffi(nuusktubakas) ja tõmbasime seda ninasöörmed täis. Tribüünidele ja muuseumisse me ei läinud. Sissepääs maksis 8 euri. 66 000 istekohaga staadion oli võimas ja müstiline ehitis. Pealegi oli eelmine suvi sellel statal mängitud MM avamäng.

München Bayerni staadion

Münchenist Mayrhofenisse oli mingi 150 km. Alpikülla jõudsime 36 tundi pärast Raplast väljumist. Natuke ekslemist ja leidsimegi oma majutuse. Mega kaunis Alpimaja. Kuna nad kasvatavad seal loomi, siis kohe meie maja kõrval oli laut ning selle taga suur sõnnikuhunnik. Loomulikult see haises, nagu sõnnik ikka. Oh ei, egas me seda siis põlanud. Sita teema paistis üldse Austrias au sees olevat. Tänavatel nägi pidevalt sõnnikut vedavaid autosi või peeretavaid inimesi. Üks õhtu kõndisime Mayrhofeni peal ja teispool teed mingi sell peeretas  mürinal. Sellepeale keegi eemalt hüüdis  juubeldades: Jeeaaahhhh. No ega me pärast seda end ise ka tagasi hoidnud. Mida kõvem plärin seda ägedam.

Selles tarekeses elasime

Kui meie saabudes sadas vihma, siis alates esimesest mäepäevast oli taevas sinine ja päike paistis.  All külas oli temperatuur oli plussis (ühel päeval isegi +20 ringis). Rohi rohetas ja miski ei vihjanud, et me saame nautida lumel sõitmist. Peast võtsid võimu mustad mõtted, et niipalju siis lumerõõmudest. Järgmine hommik õgisime oma kiiresti neljaviljapudru ära ja kimasime optimistlikult mäele. Tõstukite all oli selline pilt:

Tõstukile minnes rohi rohetas

Üleval mäepeal oli aga lund küllaga ja sõita sai lahedasti. Esimene elamus laksas ikka täiega ära. Me olime õnnelikud inimesed. Sellised sõiduvõimalusi polnud enne näinud ega kogend.

Üleval oli lund piisavalt

Alpid võtsid meid vastu hämmastavate vaadetega ja pimestavalt ereda päikesega. Seda me ette näha ei olnud osanud. Päike praadis näod nii ära, et Anderol ja Tõnisel tuli isegi mäepäev vahele jätta, et end salvidega tohterdada.

Tõnise ja Andero näod on kõrbenud.

Mäepäevitus on selline “mikihiire päevitus” – lõug, põsed, ninaots pruun ja prillidest silmade ümber jäänud valged rõngad. Lumi võimendab päikse eredust veel omakorda ja üleval mäel kaitseprille ära võttes lööb silme eest mustaks. Taevas oli üleni sinine, vahelduseks vaid jutid mida joonistasid lennukid.

Mäepäevi oli 6. Kõige kõrgem koht, kus me käisime, oli Hintertuxi liustik, 3250 m merepinnast. Hintertuxil on suusakeskus avatud aastaringselt, sest liustik ei lase lumel sulada.

Hintertux

Hintertux

Austria Alpid

Eins Hinteruxil

Ei oleks uskunud, et Alpid pakuvad nii palju erinevaid laskumisvõimalusi. Slovakkiaga ei anna seda kuidagi võrrelda ja ega Slovakkiasse enam küll tagasi ei kipu. Mõni nõlv on karmi kalde all ja ei oleks iial uskunud, et lumelauaga on võimalik nii kiiresti sõita. Eriti hullu hoo saab, hommikul värskelt hooldatud radadel, kui vaale pole veel tekkinud. Kiirus kasvades jalga väristada ei või. Muidu võib uperkuuti lendamine kondid ära lõhkuda. Pärastlõunal oli nii soe, et sai jope kotti pandud ning Tsärgi väel sõidetud. Terava alpikiviga kraapisin oma lumelauale:  AUSTRIA 2007.

Mäepäevad möödusid kiiresti ja viimasel päeval olime jälle Zillertal arenal. Sõitsime esimene pool päeva rahulikult, jõime mäekohvikus õlut ja nautisime vaadet Alpidele.

Sõpradega kvaliteetaeg

Viimased laskumised aga tõmbasid adreka laksu täiega üles. Isegi mustalt tähistatud radadel olevate vaalude vahel visklemine muutus nauditavaks.  Rütm oli kehas ilusti leitud. Kõige viimase laskumisel sattusin rajast kõrvale, puude vahele ja siis tuli tükike puutumatut lund. Süda nagu ütles, et jumalal on veel midagi enamat me jaoks. Seni olime sõitnud üldiselt mööda radu, aga äkki elu viib veel selleni, kui saab lumelauaga mäest alla kihutada mööda puutumatut lund. Elame näeme. Igaljuhul üks unistus on nüüd mu elus täitunud. Tagant järgi mõeldes paistab, et sinna minek polnudki raske. Oli vaja vaid unistust ja siis tegutseda selle nimel. Töödata päästeka kõrvalt ehitusel, teenida natuke selle eesmärgi jaoks pappi, ning see oligi teostatav. Tänud selle elamuse eest jumalale, ja reisikaaslastele. Jah me olime/oleme kõik erinevad isiksused, aga me saime sellega suurepäraselt hakkama 🙂

Tagasi tulime läbi Viini ja Tsehi. Viinis tegime peatuse ja uudistasime seda linna.

Viin

Inimesed tänaval nägid välja nagu Milanos. Sellised väga moekad ja kammitud.  Arusaadav keegi ei lähe ju Mozartit kuulama kapuutsikaga.  Järgmine aastaks küpseb väike plaan minna lennukiga Barcelonasse, vaadata ära jalka ja siis nädalaks Andorrasse lauatama.

Viin

Viini postkaardi postitamine

Lisan siia lõppu hinnad. Olgu öeldud, et see mis me  selle elamuse vastu saime, pole rahaliselt mõõdetav. Aga et me elame siin materiaalses maailmas ja inimesi huvitab palju miski maksis, siis kirjutan selle jama siia lõppu: Majutus 3044 eeki, Mäepiletid 2750 ja sõidu peale 2500. Sinna juurde veel söök ja jook. Kõik kokku umbes 10-11 tonni. Tõnisega ostsime majutusest neti ühenduse. Maksis 25 euri. Alguses saime nagu aru, et see on nädalaks. Väikselt oli aga kirjutatud maximum andmedastuslimiit (250mb). Esimestel õhtul vaatasime netist Barca-Real mängu ja saatsin pilte mägedest. 250 mb oligi läind. Tõnis ostis veel teise 250mb-d.



Rubriigid: Reisid. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s