Soome Himos ja Riihivuori + Norra Trysil

2012/2013  lauareiside muljed kokku kriblatuna:

Soome Himos ja Riihivouri

18-20 jaanuar: Ahto, Kauro, Lauri ja Einar Himose poole sõites jälgisime soojas Saabis kuidas välitemperatuur kraad-kraadilt allapoole kukkus. Iga kraadi langedes kõlas wau ja jeee.

-27! Mehed ei nuta!

-27¤     Mehed ei nuta

Kohale jõudes – autost välja, trussikute väele ja siis mäeriided selga. Ega lauatades hullu polnud, aga kui kukkudes nägu lumiseks sai, kippus pale kergelt jäätuma. Majutus asus Himosest 40km eemal Riihivuoris. Kahel järgmisel päeval jäimegi Riihivuori kohaliku mäe peale. Riihivouri keskus on väiksem kui Himos, aga muidu Soome kohta väga ok koht. Olemas park, kus tegevust nii pro kui harrastajaile. Muidugi meile suur pluss, et majutus oli kohe seal samas. Nii sai igaüks vastavalt oma tahtmisele olla mäel või minna mökki. Mökkis olemas saun, kus sealt sai karmauh lumme karatud. Lauri kukkus viimasel päeval oma õlale ja see rikkus tema edaspidise hooaja. Muidu oli mõnus nädalavahetus. Tnx Ahto!

Soomest tulles olin lumelaudamisse justkui uuesti armunud. Otsustasin sõiduvarustust uuendada. Uuest lauavalikust blogisin sinna—>  https://einarklaas.wordpress.com/2006/08/02/alps/

Norra Trysil

8-17 Märts 2013 on Rene, Siim, Tõnis ja Einar Laevaga Tallinnast Stockholmi ja sealt autoga 470km Norra talvekeskusse. Renka leidis majutuse lehelt www.skistar.com . Sattusin reisifirma “Stiilne puhkus” lehele, kus nad pakkusid nende kaudu broneerides -5% soodukat. Siim bronnis laevapiletid Tallinn – Stockholm – Tallinn.

Meresõidust niipalju, et kuhu ka laevas ei sattunud, tuli vastu Renka. Teda jagus igale korrusele ja igasse kajutisse. Tõnis ärkas hommikul naabrite kajutist ja kui duši alla läks, siis leidis oma varbaküüned värvitud olevat. Stockholmist Trysili sõites vajasime gps-i vaid linnast välja sõites. Saab hakkama ka märkide järgi sõites. Tuleb hoida suund Ludvika peale, sealt edasi Sälenisse ning õige pea ongi juba Trysil.

Siim, Tõnis, Rene, Einar

Siim, Tõnis, Rene, Einar

Esimene mäepäev

Esimesel laskumisel ei saanud aru, et oleme murdmaa radadele sattunud ja see tähendas, et pidime jala üles tõstuki juurde tagasi marssima. Ilm oli päikseline ja tuuline. Kui Alpides oleks sellise temperatuuriga kannatanud isegi T särgi väel sõita, siis põhjamaises Norras hakkas tuule käes näol valusalt külm. Nii me tulimegi vahepeal oma majutusse sooja.

Siim sõidab sellise maskiga

Siim sõidab sellise maskiga

Teine mäepäev

Hommikul olin enda moodi kärsitu ja marssisin enne teisi mäele. Sõitsin terve päeva üksi. Muusika kõrvas tiksumas oli tegelt mõnus eraklikult sõita. Sai sõita sinna kuhu mõte parasjagu juhatas. Ise valida sobiv sõidukiirus, ei pidanud kedagi järgi ootama ega ka hambad ristis kellegile järgi kimama. Proovisin uuel laual teha erinevaid asju, -tunne oli hea, väljaarvatud üks kord, kui ees ootas jäine, ilma lumeta 45* all laskuv nõlv. Aga seal ei oleks saanud sõbradgi aidata. Põhimõtteliselt lohisesin sealt perseli, kätega toetudes ja laud sahana ees alla. Tagumik ja käed läksid kuumaks ja tagumikult kulusid püksiniidid läbi. Õhtul muljetades selgus, et Siim ja Tõnis olid oma 45¤ sarnaselt laskunud. Enam mul sellistele nõlvadele asja ei ole. Jäägu need Aare Tamme ja Siim Tarvise pärusmaaks. 

45 kraadi all laskuv liumägi

45 kraadi all laskuv liumägi

Kolmas mäepäev

Sõitsime koos krossirada ja lihtinimestele mõeldud hüpekaid. Uus laud käitus esimesel päeval harjumatult ja virutas mind mõned korrad vastu maad. Eile koos veedetud ajast oli kasu ja tänaseks olime üksteisega “sinapeale” saanud. Erinevad lauad, erinevad iseloomud. Õhtul hakkas lund sadama, homsed olud võivad olla head. Targad sõnad ütlevad, et kui õhtul sajab, tuleb hommikul vara tõstukite juures olla. Nüüd tuttu.

Neljas mäepeäev

Eilne lumesadu jäi küll loodetust väiksemaks, aga saime täna siiski pehmel lumel sõita. Tõnis jäi mökki, Siim sõitis omapead ja me Renkaga traalisime metsas ja mogulitel. Vähe vaheldust lihvitud radadele. “Fun” päev oli.

Mine metsa!

Mine metsa!

Renka

Renka

tsuh

tsuh

Viies mäepäev

Täna laudasime pargis. Hüppasime titekate hüppeid (meile harrastajatele on need täitsa parajad) ning libistasime mõnda reili.

Tõnis

Tõnis

Kuues mäepäev

Pärast hommikusööki olime päevaplaani suhtes erineval arvamusel. Sõbrad reisikaaslased tahtsid alles lõuna ajal mäele minna. Ma ei suutnud mökkis istuda ja panin üksi mäele. Sellele mõeldes näeb jälle vajalikkust, et majutus oleks tõstukite lähedal. Nii saab  oma soove ellu viia üksteisest sõltumata, ning teineteist segamata. Vahepeal sõitsime koos, aga kui teised suundusid kodupoolsetele nõlvadele, läksin uuesti suurele ringile. Kella 16.30 ajal sain viimasena tõstuki peale. Üleval istusin hetkeks maha, vaatasin kaugusesse ja laskusin siis üksi tühjadel radadel alla külla.

Enne reisi jäi kodutöö korralikult tegemata ja omad vitsad peksavad meid siin pühapäeval toimuvast üritusest ilma jättes.  Toimub lumelaua Big Air ja Mads Östberg hüppab WRC autoga, aga me oleme siis juba koduteel. Toimunud hüpet võib nüüd näha siit:

Trysili plussid ja miinused:

-Palju ankur ja nööptõstukeid  

-Märkamatult võib laskuda kohta, kus pole tõstukeid, kust tuleb jala tagasi kõmpida      

-Kallid hinnad

+ võimalus sõita metsas ja värske puudri olemasolul rohked off piste võimalused

+ Eestist mõistlik sõiduaeg

Lõpetuseks tänusõnad Rekmarile, kes nendeks reisideks meile oma suusaboksi laenas ja Merkele soodsa toidukraami eest.

Advertisements
Rubriigid: Reisid. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s